Jäljed gloobusel

Liibanon ei mahutunud ühte saatesse ära, sest me ei saanud rääkida Liibanoni mägedest, suurepärastest maitsetest ega kuni 5000-aastastest seedritest. Ning 2020 aasta Beiruti plahvatusest, mis purustas mitme kilomeetri raadiuses kõik aknaklaasid. Kardinad lehvivad siiani.

Karu ema ei tundunud väga õnnelik, kui Karu talle emadepäeval helistas. Mitte seetõttu, et ta helistas, vaid emadele lihtsalt eriti ei meeldi, kui neile helistatakse Beirutist. Tegelikult on Liibanon muidugi imeline. Mõnusad ja ilusad inimesed, imeline loodus ja paras segadus. Ning üks maailma vanimatest linnadest Byblos.. Väints küsib ja Karu räägib.

Võib tunduda kummalisena, kuid seekordses saates räägime sellest, kuidas ja kus tegi Väints oma kõrgusrekordi - 4655 meetrit. Lisaks intsidendist hüdroelektrijaama tammi lähedalt, Pamiiri mägedes ulguvatest huntidest ja üle jõe paistvast naaberriigist Afganistanist, kus adrad on puust ja majadel pole aknaid. Karu küsib ja Väints räägib.

Kui Rwanda eelmise sajandi 60-ndatel Belgia võimu alt vabanes, siis hakkas vastu ootusi kõik hästi minema. Kuni hutud ja tutsid enam omavahel hakkama ei saanud. Järgnenud genotsiidid on valus ajalugu. Riik, kus kilekotid on keelatud, mägigorillad on nõus pildile jääma ja bussis sõites saab pileti.

Peruust saab rääkida ka nii, et stuudios on ainult Väints ja Karu. Suurepärane toit ja toredad inimesed. Väintsiga vihmametsas ja Karu esimene benji-hüpe Vaikse ookeani kaldal.

Kui Ivo Tšetõrkin juba külla tuleb, siis ei saa teda kohe ära lasta. Räägime temaga ka Peruust. Tasandikud, mäed ja Amazonas. Linn, kuhu ei vii ükski maantee. Ketšuad ja aimarad.

Millalgi pidi see juhtuma. "Jäljed gloobusel" kohtub "Reispassiga". Meile tuleb külla oluliselt kogenum reisijuttude pajataja Ivo Tšetõrkin, kelle stiiliks on aeglaselt reisida, minna tagasi juba korduvalt käidud paikadesse ja avastada neis üha uusi ja sügavamaid kihte.

Et kõik tasakaalus oleks, siis seekord on Väints küsija rollis ja Karu jällegi vastab. Sest Väints ei ole Guatemalas käinud, aga Karu paar korda on. Vulkaanid, seinteta tualetid ja praht. Ning vaheldusrikas meelelahutus liinibussides, mis kunagi olid USA koolibussid.

Türkmenistanis toimuv on nii kummaline, et kui mõni võõras inimene sellest räägiks, siis aju keelduks uskumast. Õnneks pajatab oma kogemustest hea tuttav inimene, kes on Türkmenistanis ise käinud - Väino Laisaar. Küsimustega torgib Andres Karu.

Teises Armeenia saates pajatab Karu nii oma ebaõnnestunud tõusust Armeenia kõrgeima mäe Aragatsi tippu aastal 2016, kui ka õnnestunud tõusust kolm aastat hiljem. Ning Väints räägib rahutust piirkonnast nimega Mägi-Karabahh.