Jukuraadio

442. Jukuraadio köögilaud rikastas ennast Eestis elava Vene kirjaniku Jelena Skulskajaga. Jelena räägib, mismoodi suhtuvad Putinisse, tänasesse Venemaasse ning Ukraina ründamisse praegused Venemaal elavad kirjanikud, lavastajad ja kultuuriinimesed. Selgub, et enimlevinud sõna selle kõige kohta võiks olla “häbi”. Skulskajaga vaatame, milliseid avaldusi on Putini vastu tehtud, kui suurde ohtu panevad end ametliku poliitika vastased ning uurime, palju on neist inimestest Putini-vastaste meeleolude kasvamise taustal tolku. Osa, muuseas, on kindel, et Putinit ei armasta üldse keegi. Me võime selles õigustatult kahelda, ent ekskursioon Venemaale on silmiavav ikkagi.

441. Jukuraadio köögilaud on kaetud Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega. Tarmo Soomere avaldas just laheda esseekogumiku “Ilmast ja inimestest”, milles mõtestab humoorikalt, aga targalt ühiskonda, planeeti ning kultuuri. Kord õpetas Tarmo inimesi kadunud asju otsima. "Inimesed", pajatas Soomere, "otsivad kaotsi läinud asju alatasa sealt, kust on kõige kergem otsida. Näiteks tänavalaterna alt. Aga asjad teatavasti kaovad hoopis mujale, mitte tänavalaterna alla, mistõttu tuleb neid otsida pimedatest ja vähe ligipääsetavatest kohtadest". Soomere jutt näitab, et millegi saavutamiseks – näiteks kadunud nalivka leidmiseks – tuleb väljuda mugavustsoonist, ronida põõsasse või kanalisatsiooni, mitte tänavalaterna alla.

440. Jukuraadio saates on köögilauas külas arheoloog ja ajaloolane Krista Sarv. Krista pani Orlovi lossi ehk Ajaloomuuseumi Maarjamäe osakonda üles näituse “Plakatinaine”, mis näitab, kuidas on naist rakendatud poliitilise ja ideoloogilise tööriistana (1940-1980) Taani Kuningriigis, Eesti NSV-s ja Hiina Rahvavabariigis ehk Puna-Hiinas. Kuna naine on mahukas, naisteema on mahukas ja ideoloogia on mahukas, kuulate täna näitusest ajendatud köögilaua teist osa. Uurime, mis seob neid justkui seotamatuid kohti naiste kujutamisel ning kandume ajas koguni 20. sajandi algusesse, et kaevata välja naiskuvandi muutumise sajandi jooksul. Räägime õige paljudest pentsikutest variantidest ja rollidest, mida naine on pidanud pildil mängima ning uurime, kes ta siis plakatil on: traktorist, sõdur, ema, prostituut, kolhoosnik või hoopis keegi muu.

439. Jukuraadio saates on köögilauas külas arheoloog ja ajaloolane Krista Sarv. Krista pani Orlovi lossi ehk Ajaloomuuseumi Maarjamäe osakonda üles näituse “Plakatinaine”, mis näitab, kuidas on naist rakendatud poliitilise ja ideoloogilise tööriistana (1940-1980) Taani Kuningriigis, Eesti NSV-s ja Hiina Rahvavabariigis ehk Puna-Hiinas. Uurime, mis seob neid justkui seotamatuid kohti naiste kujutamisel ning kandume ajas koguni 20. sajandi algusesse, et kaevata välja naiskuvandi muutumise sajandi jooksul. Räägime õige paljudest pentsikutest variantidest ja rollidest, mida naine on pidanud pildil mängima ning uurime, kes ta siis plakatil on: traktorist, sõdur, ema, prostituut, kolhoosnik või hoopis keegi muu.

438. Jukuraadio köögilauda on kutsutud grokki jooma rahandusminister Annely Akkermann. Kihnus sündinud ja kasvanud Annely Akkermann, keda on ajakirjanduses ka "Kihnu kuningannaks" tituleeritud, ei meenuta oma maneeride ja oleku poolest üldse rahandusministrit. Ometi – just seda ametit ta peab. "Meretagune asi" – nii kirjutas Jüri Tuulik kord Abrukast. Ent vähem või rohkem kehtib see sedastus kõikide saarte kohta. Mandrilt vaadates toimetavad seal ringi vähe kiiksuga inimesed. Nii ka Kihnust vallale pääsenud rahandusminister Annely Akkermann, keda on lihtsam kujutada ette kimamas kalakastiga motikas mööda Kihnu teid, kui ministeeriumi linoleumil koosolekut pidamas. Aga muljed, nagu teada, võivad olla ka pagana petlikud. Igal juhul – numbritega on Annely tuttav lapsest saati, ta hakkas ettevõtjaks 1991. aastal ja ütleb: “Olin 50-kilone lapsettevõtja”. 1993. aastal avas Annely Kihnus esimese poe.

Jukuraadio 437. köögilauda on kogunenud Andres Adamson, kes avaldas hiljuti raamatu “Nõia nimi olnud Mats”. Ehkki tegemist on rangelt võttes ilukirjandusega, kohtame siin mitmeid Hiiumaa aja- ja koduloolegende ning pärimusi. Räägime 17. sajandi lõpust Hiiumaal, kus jooksevad ringi inimesi murdvad metsikud hundikarjad, vaatame sisse ühiskonda, kus kardetakse nõidu ning libahunte. Räägime ka nõidade jälitamisest ning põletamisest ja “vanast heast Rootsi ajast”, mis Eesti inimestele paraku hea ei olnud. Niisiis on käsil hämarad ning põnevad rajad.

Jukuraadio 436. köögilaud keskendub Tallinna kunagistele linnamõisatele. Tõepoolest – jalutuskäigu kaugusel linnasüdamest kõikides suunades domineerisid kunagi linnamõisad. Koduloolane Alo Särg aitab teha jalutuskäigu ja need tänasest linnaruumist üles leida. Lisaks värske lufti võtmiseks mõeldud mõisadest leidus ka tõsiseid majandusüksuseid. Saame teada, mis linnamõisadest alles on ja kuidas nad kunagi toimetasid. Saade sobib ka kaardiks jalutuskäigul. Jukuraadio soovitab taustaks Alo Särje raamatut “Tallinna linnamõisad ja -mõisakesed.

435. Jukuraadio saate köögilauas kõlgutab jalgu ja pruugib suud Eesti Vabariigi välisminister Urmas Reinsalu. Venemaa ähvardab Urmast kriminaalasjaga, kuna tema Ukrainat toetavad avaldused on “terrorismi õhutavad”. Sellest kõigest räägime me vähe, pigem keskendume olulisele – millise kivikese taga asub elevant, mis ei luba mitte kuidagi läänel ühtselt Venemaa genotsiidile vastata. Kammime väheke ajalugu, aga põhiliselt räägime puhtalt tänasest, mil meie kõigi poolt soovitud sõja lõpp on paraku absoluutselt mittelähedal. Mõtiskleme selle üle, miks on lääs skisofreeniline – Ukraina võitu tahavad ilmselt kõik, kuid kas meie oma kodune Euroopa suudaks leppida ka Venemaa kaotusega? Üks on selge: see sõda saab otsa alles siis, kui Vene kurjategijad on sõjatribunali all. Tõsi, mitte keegi ei kujuta ette, kuidas püüda kinni Putin, ent Nürnbergi-laadset suhtumist oleks vaja juba kasvõi seepärast, et kogu maailmale märku anda värdjaliku diktaatorluse mõttetusest.

434. Jukuraadio saate köögilauda on kogunenud Fennougria nõunik Jaak Prozes, kellega teeme ausa, ent küllaltki õudse ülevaate meie väikeste sugulasrahvaste hetkeolust Venemaal. Sissejuhatavalt olgu öeldud, et Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste võimalused seista oma keelte ja kultuuride eest on veelgi vähenenud. Kõigepealt üldisemal tasandil on suur osa soome-ugri rahvaste organisatsioonidest avaldanud toetust Putini otsusele, erioperatsiooni läbiviimisest Ukrainas, et kaitsta Donetski ja Luganski elanikke. Oma avaldustes leiavad nad, et ei tohi levida natslik ideoloogia ja Ukrainas toimub keeleline diskrimineerimine. Miks soomeugrilased on sunnitud selliseid avaldusi tegema? Kaevame välja.

Jukuraadio 433. köögilauas, Kunstihoone täiesti tühjas keldris, on platsi võtnud Kunstihoone juhataja Paul Aguraiuja. Arutame, mis maja see sihuke ajalooliselt ja tänapäevaselt on. 1934. aastal ehitatud (linnamüüri vallikraavi!) Tallinna Kunstihoone oli toonases mõistes ülimoodne ehitis ning püsis meie kunsti ühe peamise visiitkaardina ligi 90 aastat. Aga kuna praegu on maja varisemisohtlik, mitmes kohas saab läbi seinapragude käe õue toppida ja lekkivast küttesüsteemist kaob iga päev müstiliselt kuhugi vundamendi alla vähemalt 100 liitrit vett, tundub, et korralikuks kapitaalremondiks oligi viimane hetk. Peatume Kunstihoonega seostuvatel lustakamatel ja morbiidsematel lugudel läbi ajatelje, uurime, kuidas maja ehitati ja mis aastate jooksul edasi sai. Paul loodab, et täielikult taastatud Kunstihoonesse saame me astuda vähemalt 3 aasta pärast. Saates tuleb kõne alla ka eestlaslik kihk kultuuriraha betooni paigutada.