Kukkuv õun

"Kukkuva õuna" saates räägib Helle Metslang talle 2026. antud riikliku teaduspreemia taustast ning avab eesti keele uurimise suuri teemasid alates uuest mahukast grammatikast kuni keele muutumise ja püsimiseni. Juttu tuleb grammatika uuest etapist, eriti suulise keele käsitlusest: kõnekatkestused, ümbertegemised, sõnad nagu, vist ja ma arvan ei ole pelgad parasiidid, vaid tähenduslikud pehmendajad.

Arutletakse ka tehisaru üle: masinteksti on raske ära tunda, kuid tehisaru võib olla kasulik abiline näiteks vanade sõnaraamatute, gooti kirja ja keeleandmestiku töötlemisel.

Saates vaadeldakse eesti grammatika ajaloolist kujunemist, sealhulgas saksa keele tugevat mõju: ühendverbid, analüütilised väljendid ja mitmed konstruktsioonid kandsid kaua saksapärast kõrge prestiižiga malli. Samas selgitatakse, kuidas eestlaste eesti keel kujunes lõpuks omapärasemaks. Tähtsal kohal on ka nõukogude aeg, mil keeletoimetajad ja õpetlased aitasid hoida eesti keele kvaliteeti ning kaitsesid seda vene mõjude eest. Kõne all on ka inglise keele mõju, noorte keele tegelik pilt ja eestikeelse hariduse tähtsus: keele kestmise alus on see, et lapsed omandavad eesti keele põlvkonnalt põlvkonnale ning saavad selles ka mõelda ja õppida.

Lõpuosas kõneldakse regivärsist kui suulisest mäluvormist: selle kaheksasilbiline rütm, parallelism ja kordused aitasid maailmapilti, tähendusi ja keelt põlvest põlve edasi kanda.

Saatejuhid on Indrek Ojamets ja Marek Strandberg.

Saatejuht Marek Strandberg ja AS Cybernetica vanemteadur Jan Villemson arutavad, kuhu liigub tehisaru (TA) ning mida see tähendab Eestile, haridusele ja tööle. Villemson nendib, et USA ja Hiina juhivad selle valla võidujooksu, sest suurte mudelite treenimine nõuab tohutus koguses raha, energiat ja kiibivõimsust. Eestis ja Euroopas on võimalik teha kitsamaid, spetsiifilisi lahendusi, kuid sõltuvus välismaistest serveritest jääb suureks. Saates rõhutatakse, et tänane odav ligipääs tehisarule on pigem tutvumishind, mitte jätkusuutlik ärimudel. Hariduse puhul hoiatab Villemson, et tehisaru võib õppimise asemel mõtlemise välja lülitada. Ta toob kaks kõnekat näidet oma enda kogemusest: TA kirjutatud kood avas iga veebilehe laadimisel mõttetult andmebaasiühenduse ja luges kogu andmestiku mällu; teises lahenduses valis «juhuvalik» lippude äraarvamise mälumängus liiga sageli A-tähega algavaid riike. Väljund näis usutav, kuid loogika oli vigane.

Juttu tehakse ka TA sõjalisest kasutusest, isejuhtivatest autodest ning vajadusest õpetada noori mitte ainult TA-d kasutama, vaid ka seda ehitama. Tehisaru on mõnes mõttes kui ratastool. Tehisaru võib aidata neid, kelle oskused on nõrgemad, kuid kui kõik hakkavad sellele püsivalt toetuma, kahaneb ühiskonna enda võime pingutada, luua ja «joosta». Muidu võib lühiajaline mugavus jätta tulevikus ühiskonna ilma inimestest, kes oskavad süsteeme päriselt ise mõista, parandada ja arendada.

Saade toob kuulajateni arutelu, kus teadus, geopoliitika ja igapäevane toit põimuvad ootamatult tihedaks tervikuks. Saatejuht Marek Strandberg vestleb Maaülikooli teadlaste Evelin Loit Harro ja Liina Talgrega, kes pälvisid 2026. aasta teaduspreemia keskkonnasõbraliku ja kvaliteetse saagikasvatuse uurimise eest. Vestlus algab pingelisest maailmapoliitikast: Hormuzi väina sulgemine seab küsimärgi alla väetiste kättesaadavuse ning sunnib mõtlema, kui haavatav on Eesti põllumajandus.

Teadlased selgitavad, kuidas targem väetamine, külvikorrad ja alternatiivsed lahendused – nagu sõnnik, liblikõielised ja vahekultuurid – aitavad saaki hoida ka piiratud ressursside tingimustes. Juttu tuleb ka sellest, miks pelgalt mahepõllumajandus ei kata kogu toiduvajadust ning kuidas kallinev energia mõjutab tootmist.

Saade puudutab toitumisharjumusi: kas peaksime sööma vähem liha, aga parema kvaliteediga? Milline roll on taimsel valgul ja kuidas kujunevad laste toidueelistused?

Lisaks vaadatakse tulevikku: põllumajandusrobotid, uued sordid, geenitehnoloogia ja kliimamuutused. Saate keskne küsimus jääb kõlama: kas suudame toota piisavalt toitu nii, et maa püsiks viljakas ja inimene tervena?

Ja siis saame ka teada, kuhu on kadunud kooliaiad.

Saates «Kukkuv õun» räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli keemia instituudi teadlaste Kaido Tammeveski ja Marek Moostega tööst, mille eest nende uurimisrühm pälvis 2026. Aasta riikliku teaduspreemia. Tunnustuse sai uurimus mitteväärismetallist katalüsaatorite arendamisest, mida saab kasutada vesinikuenergeetikas ja kütuseelementides.

Teadlaste eesmärk on leida alternatiiv kallile plaatinale, mida kasutatakse praegu vesinikautode kütuseelementides. Nende arendatavad katalüsaatorid põhinevad loodusest inspireeritud metall–lämmastik–süsinik (M–N–C) struktuuridel, mille katalüütiline aktiivsus võib läheneda plaatinale. Samas on suurim väljakutse materjalide keemiline stabiilsus, eriti happelises keskkonnas. Seetõttu keskendub Tartu rühm anioonvahetusmembraaniga ehk aluselistele kütuseelementidele, kus mitteväärismetallidel põhinevad katalüsaatorid toimivad paremini. Muide – eeskujuks ongi võetud veri ja seekuidas punased verelibled hapnikku seovad.

Vestluses käsitletakse ka rahvusvahelist konkurentsi, kus Hiina teadlased avaldavad umbes poole selle valdkonna artiklitest. Sellest hoolimata kuulub Tartu rühm maailma tipptasemel uurijate hulka. Juttu tuleb ka tehisintellekti võimalikust rollist uute katalüsaatorite avastamisel ning rohepöördega seotud tehnoloogilistest ja majanduslikest dilemmadest.

Saate lõpus rõhutavad teadlased, et vesinikuenergeetika areng ei sõltu ainult katalüsaatoritest, vaid ka membraanide ja muude komponentide arengust. Tuleviku energiasüsteem kujuneb tõenäoliselt erinevate tehnoloogiate – kütuseelementide, akude ja muude lahenduste – kombinatsioonina.

Saates on külas Tartu Ülikooli kliimateadlased, kliimateaduse professor Piia Post ja kliimafüüsika kaasprofessor Hannes Keernik,ga. Nende uurimisrühm on pälvinud riigi teaduspreemia töö eest, mis käsitleb aerosoolosakeste ehk peenosakeste mõju pilvedele, sademetele ja kliimale.

Teadlased selgitavad, et peenosakesed pärinevad peamiselt fossiilkütuste põletamisest, liiklusest ja kodusest kütmisest. Väiksemad osakesed (PM2,5) tungivad sügavale hingamisteedesse ja vereringesse ning suurendavad hingamisteede ja südame-veresoonkonna haiguste riski. Talvised kõrgrõhkkonnad, nõrk tuul ja temperatuuriinversioon põhjustavad olukordi, kus saaste koguneb maapinna lähedale. Lõppenud talv oli erandlikult pikk ja külm, Läänemere kohal püsis rekordiline kõrgrõhuala, mis koos idatuulte ja sademete nappusega langetas meretaseme ebatavaliselt madalale.

Saates käsitletakse ka põlevkivienergeetika mõju Ida-Virumaa elanike tervisele ning rõhutatakse, et lisaks CO₂-le tuleb arvestada kohalikke tervisekahjusid. Elektriautod vähendavad heitgaase, kuid probleemiks jäävad rehvi- ja teekulumist tulenevad osakesed ning elektritootmise allikas. Teaduspreemiaga pärjatud töö keskendub aerosoolide rollile pilvede mikrofüüsikas. Uuringud näitavad, et saasteallikate lähedal muutuvad pilvede omadused ja sademete teke, sest aerosoolide keemiline koostis mõjutab jääkristallide moodustumist. Protsessid on mitmetasandilised ja atmosfääriteaduses on endiselt palju teadmata.

Tuleb välja, et ka tuumajaamade läheduses on pilvi mõjutavaid peenosakesi rohekm kui mujal.

Saatejuht Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv õun» on külas Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika professor Targo Kalamees, kes räägib hoonete tervikrenoveerimisest ja niiskuskahjustuste vältimisest. Vestluse keskmes on mõte, et vesi on ehituses «kõige ohtlikum», sest just liigne niiskus käivitab lagunemisprotsessid ja hallituse tekke. Hallituse eosed on õhus alati olemas, kuid määravaks saab niiskus – probleem, mida saab enamasti ennetada parema ventilatsiooni, soojustuse ja projekteerimisega.

Professor kalamees on ka oma renoveerimisalaste teaduslike tööde eest saanud 2026. aasta riikliku teaduspreemia.

Eraldi käsitletakse nõukogudeaegsete paneelmajade külmasildu ja seestpoolt soojustamise riske, mis võivad valede lahenduste korral hoopis kahjustusi süvendada. Kalamees rõhutab mõõtmiste, modelleerimise ja katselõikude tähtsust ning võrdleb konstruktsioonide sobitamist elundisiirdamisega.

Arutletakse ka puithoonete ehituse niiskusturvalisuse, aurutõkete terviklikkuse ja ehitusprotsessi koordineerimise üle. Üheks võtmetegevuseks peab Kalamees tehaselist renoveerimist, mis võimaldab tõsta kvaliteeti ja kiirust. Eestis vajab renoveerimist ligikaudu 14 000 korterelamut; lammutamise asemel tuleks käsitleda olemasolevat hoonefondi materjalipangana.

Saate lõpus tõdeb Kalamees, et tehnilised lahendused on olemas, kuid puudu jääb sotsiaalsest, juriidilisest ja finantsinnovatsioonist, mis aitaks renoveerimislaine tegelikult käima tõmmata.

Saatejuht on Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv Õun» vestleb saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli emeriitprofessori, taimeökoloogi Martin Zobeliga, kes pälvis 2026. aasta Eesti Vabariigi teaduse elutööpreemia. Jutu keskmes on küsimus, mis on saatnud Zobelit kogu teadlastee: miks mõnes paigas mahub koos elama vaid käputäis liike, teises aga uskumatult palju?

Zobel selgitab, kuidas ta koos kolleegidega laiendas klassikalist konkurentsikeskset elurikkuse-käsitlust, tuues mängu ajaloo ja geograafia mõõtme – nn liigifondi hüpoteesi. Kuid vestlus liigub ka mulla alla. Selgub, et taimed ei ole kunagi üksikud organismid, vaid elavad sümbioosis seentega, mis aitavad neil toitaineid omastada, haigustele vastu panna ja isegi uusi elupaiku vallutada.

Juttu tuleb mükoriisaseente rollist metsades ja põldudel, süsiniku sidumisest ning sellest, miks intensiivpõllumajandus on taimede ja seente koostööd nõrgestanud. Arutletakse ka geenitehnoloogia võimaluste üle ning küsitakse, kas ökoloogia suured üldpõhimõtted on juba leitud või alles avanemas mikroobide ajastu.

Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg ja loodusteadlane Urmas Tartes selle üle, kas rohepööre on tõesti läbi või on tegemist ajutise poliitilise tagasilöögiga. Avalikus ruumis kõlab üha sagedamini väide, et tuule- ja päikeseenergia on osutunud pettumuseks ning pilgud pööratakse taas põlevkivi poole. Kuid kas see on majanduslikult ja energeetiliselt üldse mõistlik?

Vestluses lahatakse energiatootmise tegelikku omahinda, rääkides ausalt energiakasutuse bilansist ja mõistest EROEI – kui palju energiat tuleb sisse panna, et energiat kätte saada. Kas põlevkivi on tegelikult nii «odav», kui harjumuspäraselt arvatakse? Ning miks näiteks ei kasutata seda laialdaselt riikides, kus ressursse jagub? USAs näiteks.

Saates võrreldakse suuri tsentraalseid jaamu ja hajutatud energiatootmist, räägitakse Ida-Virumaa keskkonnakoormusest, tuuleparkide vastuseisust ning Taani mudelist, kus kohalik kogukond on ise energiatootmise osanik. Arutelu laieneb ka inimkäitumisele: miks on harjumusi nii raske muuta ja kuidas tarbimiskultuur meid märkamatult suunab?

Ja küsimuse all on tuulepargid – kui arukas on tuuleparke rajada linnadest kaugemale ja selleks maha võtta puid metsades ja hävitades sellega elupaiku ja liike. Ehk peaksid tuulepargid vastupidi sellega, mis täna sünnib, olema linnade läheduses. Linnades on ju peamised energiatarbijad, linnad ja müra on paratamatud paarid ju niikuinii.

Saatejuht Marek Strandbergil on külas füüsik ja kvantarhitekt Roland Matt. Juttu tuleb erinevatest tehnikatest, mille abil loodetakse luua tulevikku muutvaid kvantarvuteid ja muu hulgas ka sellest, millele Matt on üks alusepanijaist. Nimelt on tema varasem kogemus ioonide lõksudesse püüdmise ja nende seal kantseldamisega viinud selleni, et uues kvantarvutis ongi baariumi ioonid need, mille abil arvutusi tehakse. Enamgi veel: kui suures maailmas on nii, et millegi peale laserikiirt suunates läheb see kuumaks ja sellesse võib auk tulla, siis kvantmaailmas saab laserite abil asju koguni jahutada. See lahendus on ka ettevõttel, kus Matt ametis – Oxfrod Ionixil nimelt – patendiga kaitstud. Tõsi. Oxford Ionix on tänaseks ära ostetud ühe suure USA kvantläbimurdeid plaaniva ettevõtte poolt. See on aga päris miljarditehing ja väidetavalt üks edukamaid Ühendkuningriigis. Igatahes annab saade kuulajale võimaluse taas end veidi harida kvantarvutite ja nende tuleviku vallas.

Saatejuht Marek Strandberg arutleb koos Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dekaani Fjodor Sergejevi ja ettevõtja Jüri Jolleriga, kuidas doktorikraadiga inimesed saaksid Eestis palju jõulisemalt majandust ja ühiskonda mõjutada.

Vestluse lähtepunktiks on küsimus, kas doktoriõpe valmistab inimesi ette eeskätt akadeemiliseks karjääriks või suudab see pakkuda ka reaalset lisandväärtust ettevõtlusele, tööstusele ja riigi strateegilistele vajadustele.

Saates võrreldakse akadeemilise ja ettevõtluspõhise loogika erinevusi: kas alustada teadusavastusest ja otsida sellele hiljem rakendust või lähtuda turu ja klientide konkreetsetest probleemidest ning rakendada teadust nende lahendamiseks.

Sergejev selgitab doktoriõppe erinevaid vorme – nooremteaduritest tööstusdoktorantideni – ning rõhutab, et Eesti üks suur mure on hoopis doktorikraadiga inimeste nappus. Joller toob ettevõtja vaate: väikeriigis on riskitaluvus piiratud, riigihanked jäigad ja innovatsiooni soodustav otsustusjulgus sageli puudu.

Vestlus laieneb ka tööstuspoliitikale, riigi rollile ja rahvusvahelistele eeskujudele Soomest ja Iisraelist. Saate põhijäreldus on, et Eestis on vajalikud teadmised ja inimesed olemas, kuid nende vahele on jäänud bürokraatia, ebamäärased prioriteedid ja vähene koostöö. Doktorikraad ei peaks jääma akadeemiliseks tiitliks, vaid kujunema ühiskondliku mõju ja majandusliku arengu tööriistaks, leitakse kokkvõtteks.