Kukkuv õun

Saates on külas Tartu Ülikooli kliimateadlased, kliimateaduse professor Piia Post ja kliimafüüsika kaasprofessor Hannes Keernik,ga. Nende uurimisrühm on pälvinud riigi teaduspreemia töö eest, mis käsitleb aerosoolosakeste ehk peenosakeste mõju pilvedele, sademetele ja kliimale.

Teadlased selgitavad, et peenosakesed pärinevad peamiselt fossiilkütuste põletamisest, liiklusest ja kodusest kütmisest. Väiksemad osakesed (PM2,5) tungivad sügavale hingamisteedesse ja vereringesse ning suurendavad hingamisteede ja südame-veresoonkonna haiguste riski. Talvised kõrgrõhkkonnad, nõrk tuul ja temperatuuriinversioon põhjustavad olukordi, kus saaste koguneb maapinna lähedale. Lõppenud talv oli erandlikult pikk ja külm, Läänemere kohal püsis rekordiline kõrgrõhuala, mis koos idatuulte ja sademete nappusega langetas meretaseme ebatavaliselt madalale.

Saates käsitletakse ka põlevkivienergeetika mõju Ida-Virumaa elanike tervisele ning rõhutatakse, et lisaks CO₂-le tuleb arvestada kohalikke tervisekahjusid. Elektriautod vähendavad heitgaase, kuid probleemiks jäävad rehvi- ja teekulumist tulenevad osakesed ning elektritootmise allikas. Teaduspreemiaga pärjatud töö keskendub aerosoolide rollile pilvede mikrofüüsikas. Uuringud näitavad, et saasteallikate lähedal muutuvad pilvede omadused ja sademete teke, sest aerosoolide keemiline koostis mõjutab jääkristallide moodustumist. Protsessid on mitmetasandilised ja atmosfääriteaduses on endiselt palju teadmata.

Tuleb välja, et ka tuumajaamade läheduses on pilvi mõjutavaid peenosakesi rohekm kui mujal.

Saatejuht Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv õun» on külas Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika professor Targo Kalamees, kes räägib hoonete tervikrenoveerimisest ja niiskuskahjustuste vältimisest. Vestluse keskmes on mõte, et vesi on ehituses «kõige ohtlikum», sest just liigne niiskus käivitab lagunemisprotsessid ja hallituse tekke. Hallituse eosed on õhus alati olemas, kuid määravaks saab niiskus – probleem, mida saab enamasti ennetada parema ventilatsiooni, soojustuse ja projekteerimisega.

Professor kalamees on ka oma renoveerimisalaste teaduslike tööde eest saanud 2026. aasta riikliku teaduspreemia.

Eraldi käsitletakse nõukogudeaegsete paneelmajade külmasildu ja seestpoolt soojustamise riske, mis võivad valede lahenduste korral hoopis kahjustusi süvendada. Kalamees rõhutab mõõtmiste, modelleerimise ja katselõikude tähtsust ning võrdleb konstruktsioonide sobitamist elundisiirdamisega.

Arutletakse ka puithoonete ehituse niiskusturvalisuse, aurutõkete terviklikkuse ja ehitusprotsessi koordineerimise üle. Üheks võtmetegevuseks peab Kalamees tehaselist renoveerimist, mis võimaldab tõsta kvaliteeti ja kiirust. Eestis vajab renoveerimist ligikaudu 14 000 korterelamut; lammutamise asemel tuleks käsitleda olemasolevat hoonefondi materjalipangana.

Saate lõpus tõdeb Kalamees, et tehnilised lahendused on olemas, kuid puudu jääb sotsiaalsest, juriidilisest ja finantsinnovatsioonist, mis aitaks renoveerimislaine tegelikult käima tõmmata.

Saatejuht on Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv Õun» vestleb saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli emeriitprofessori, taimeökoloogi Martin Zobeliga, kes pälvis 2026. aasta Eesti Vabariigi teaduse elutööpreemia. Jutu keskmes on küsimus, mis on saatnud Zobelit kogu teadlastee: miks mõnes paigas mahub koos elama vaid käputäis liike, teises aga uskumatult palju?

Zobel selgitab, kuidas ta koos kolleegidega laiendas klassikalist konkurentsikeskset elurikkuse-käsitlust, tuues mängu ajaloo ja geograafia mõõtme – nn liigifondi hüpoteesi. Kuid vestlus liigub ka mulla alla. Selgub, et taimed ei ole kunagi üksikud organismid, vaid elavad sümbioosis seentega, mis aitavad neil toitaineid omastada, haigustele vastu panna ja isegi uusi elupaiku vallutada.

Juttu tuleb mükoriisaseente rollist metsades ja põldudel, süsiniku sidumisest ning sellest, miks intensiivpõllumajandus on taimede ja seente koostööd nõrgestanud. Arutletakse ka geenitehnoloogia võimaluste üle ning küsitakse, kas ökoloogia suured üldpõhimõtted on juba leitud või alles avanemas mikroobide ajastu.

Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg ja loodusteadlane Urmas Tartes selle üle, kas rohepööre on tõesti läbi või on tegemist ajutise poliitilise tagasilöögiga. Avalikus ruumis kõlab üha sagedamini väide, et tuule- ja päikeseenergia on osutunud pettumuseks ning pilgud pööratakse taas põlevkivi poole. Kuid kas see on majanduslikult ja energeetiliselt üldse mõistlik?

Vestluses lahatakse energiatootmise tegelikku omahinda, rääkides ausalt energiakasutuse bilansist ja mõistest EROEI – kui palju energiat tuleb sisse panna, et energiat kätte saada. Kas põlevkivi on tegelikult nii «odav», kui harjumuspäraselt arvatakse? Ning miks näiteks ei kasutata seda laialdaselt riikides, kus ressursse jagub? USAs näiteks.

Saates võrreldakse suuri tsentraalseid jaamu ja hajutatud energiatootmist, räägitakse Ida-Virumaa keskkonnakoormusest, tuuleparkide vastuseisust ning Taani mudelist, kus kohalik kogukond on ise energiatootmise osanik. Arutelu laieneb ka inimkäitumisele: miks on harjumusi nii raske muuta ja kuidas tarbimiskultuur meid märkamatult suunab?

Ja küsimuse all on tuulepargid – kui arukas on tuuleparke rajada linnadest kaugemale ja selleks maha võtta puid metsades ja hävitades sellega elupaiku ja liike. Ehk peaksid tuulepargid vastupidi sellega, mis täna sünnib, olema linnade läheduses. Linnades on ju peamised energiatarbijad, linnad ja müra on paratamatud paarid ju niikuinii.

Saatejuht Marek Strandbergil on külas füüsik ja kvantarhitekt Roland Matt. Juttu tuleb erinevatest tehnikatest, mille abil loodetakse luua tulevikku muutvaid kvantarvuteid ja muu hulgas ka sellest, millele Matt on üks alusepanijaist. Nimelt on tema varasem kogemus ioonide lõksudesse püüdmise ja nende seal kantseldamisega viinud selleni, et uues kvantarvutis ongi baariumi ioonid need, mille abil arvutusi tehakse. Enamgi veel: kui suures maailmas on nii, et millegi peale laserikiirt suunates läheb see kuumaks ja sellesse võib auk tulla, siis kvantmaailmas saab laserite abil asju koguni jahutada. See lahendus on ka ettevõttel, kus Matt ametis – Oxfrod Ionixil nimelt – patendiga kaitstud. Tõsi. Oxford Ionix on tänaseks ära ostetud ühe suure USA kvantläbimurdeid plaaniva ettevõtte poolt. See on aga päris miljarditehing ja väidetavalt üks edukamaid Ühendkuningriigis. Igatahes annab saade kuulajale võimaluse taas end veidi harida kvantarvutite ja nende tuleviku vallas.

Saatejuht Marek Strandberg arutleb koos Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dekaani Fjodor Sergejevi ja ettevõtja Jüri Jolleriga, kuidas doktorikraadiga inimesed saaksid Eestis palju jõulisemalt majandust ja ühiskonda mõjutada.

Vestluse lähtepunktiks on küsimus, kas doktoriõpe valmistab inimesi ette eeskätt akadeemiliseks karjääriks või suudab see pakkuda ka reaalset lisandväärtust ettevõtlusele, tööstusele ja riigi strateegilistele vajadustele.

Saates võrreldakse akadeemilise ja ettevõtluspõhise loogika erinevusi: kas alustada teadusavastusest ja otsida sellele hiljem rakendust või lähtuda turu ja klientide konkreetsetest probleemidest ning rakendada teadust nende lahendamiseks.

Sergejev selgitab doktoriõppe erinevaid vorme – nooremteaduritest tööstusdoktorantideni – ning rõhutab, et Eesti üks suur mure on hoopis doktorikraadiga inimeste nappus. Joller toob ettevõtja vaate: väikeriigis on riskitaluvus piiratud, riigihanked jäigad ja innovatsiooni soodustav otsustusjulgus sageli puudu.

Vestlus laieneb ka tööstuspoliitikale, riigi rollile ja rahvusvahelistele eeskujudele Soomest ja Iisraelist. Saate põhijäreldus on, et Eestis on vajalikud teadmised ja inimesed olemas, kuid nende vahele on jäänud bürokraatia, ebamäärased prioriteedid ja vähene koostöö. Doktorikraad ei peaks jääma akadeemiliseks tiitliks, vaid kujunema ühiskondliku mõju ja majandusliku arengu tööriistaks, leitakse kokkvõtteks.

Saatejuht Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli arheogenoomika professori ja Eesti juurte tippkeskuse eestvedajaga Kristiina Tambetsiga sellest, mida annavad meie päritolu mõistmiseks geneetika, arheoloogia, keeleteaduse, folkloristika ja keskkonnauuringute ühised lähenemised. Kolmandat tegevusaastat alustanud tippkeskus koondab ligi sada teadlast ning jagab uurimistöö kolmeks suureks suunaks: aeg ja ruum, järjepidevus ja muutused ning piirkondlikud lood.

Tambets selgitab, kuidas eri andmekihte – geneetikat, ainelist ja vaimset kultuuri ning kliima- ja keskkonnaandmeid – uuritakse koos, otsides mitte ainult seoseid, vaid ka põhjusi. Juttu tuli nii Eesti vanimatest asulakohtadest ja Pulli asulast, muistsetest rändemustritest kui ka nutikatest meetoditest, millega saab inimeste DNA-d uurida isegi ilma luuleidudeta, seda näiteks kasetõrvast või järvesetetest. Samuti tuleb juttu sette-DNA ja keskkonna-DNA võimalustest ning nendega kaasnevaid metodoloogilisi riske.

Vestluse teine pool keskendub haiguste ajaloole, keskaja linnade geneetilisele mitmekesisusele ja läänemeresoome keelte kujunemisele. Saade jõuab ka tänapäeva: arutletakse tehisintellekti rolli üle teadusandmete sidumisel ning selle piirangute üle. Saates jõutakse järeldusele, et teadmine eestlaste põlvnemise kohta on ka julgeoleku küsimus – põhjus, miks me peame end kaitsma!

Saatejuht Marek Strandberg ja Postimehe teadus- ja tehnikaajakirjanik Kaido Einama kokku Las Vegases toimunud tarbeelektroonika messi CES 2026 olulisemad suundumused. Juttu tuleb tehnoloogilisest murdepunktist, kus tehisintellekt pole enam pelgalt tarkvara, vaid hakkab üha enam kehastuma robotites, autonoomsetes sõidukites ja nutikates seadmetes. Einama selgitab, kuidas humanoid- ja neljajalgsed robotid liiguvad programmeeritud liigutustest õppivate ja kohanevate süsteemideni ning miks robotid ei pea enam ilmtingimata inimese moodi olema.

Arutletakse isejuhtivate autode, robotaksode ja sensorite tuleviku üle ning vaadeldakse kriitiliselt tahkisakude lubadusi, mis CESil palju elevust tekitasid – eriti Eestiga seotud tootearenduse tõttu. Saates puudutatakse ka droonide rolli kaubaveos ja sõjas, meditsiinitehnoloogia kiiret arengut ning aju-arvuti liideste jõudmist tarbijaturule.

Lisaks maailmatrendidele saavad tähelepanu Eesti ettevõtted CESil ning küsimus, kas tehisintellekti ümber tekkinud elevus on mull või loomulik etapp pikas tehnoloogiaarengus. Vestlus lõpeb mõtisklusega, millal võiks humanoidrobot päriselt meie kodudesse jõuda – ja mida ta seal tegelikult teha oskaks.

Saatejuht Marek Strandberg avab koos Tartu Ülikooli terioloogide Maris Hindriksoni, Kirke Raidmetsa ja Egle Tammelehega vaata et ühe Eesti teravaima looduskultuurilise konflikti telgitagused: kuidas peaksime tegelikult majandama ulukeid ja suurkiskjaid. Arutelu keskmes on küsimus, kas jahindus Eestis tugineb teadmistele või pigem traditsioonile ja tunnetusele.

Vestlus saab alguse teadlaste avaldatud artiklist seakatku, ökosüsteemide ja kiskja–saaklooma suhete kohta ning sellele järgnenud Jahimeeste Seltsi tehtud kollektiivsest vastulausest. Paraku ei leidnud Eesti Jahimeeste Selts kõneisikut, kes oleks suutnud nende loodud teksti teemadel rääkima. Nende esindaja ütles, et seisukoha koostas kogu juhatus ja nii keegi stuudiosse tulla ei saanudki. Saates aga jõuab arutelu kiiresti suuremate teemadeni: miks lihtsustatud mudelid ei kirjelda elusloodust, miks Eestis napib usaldusväärseid andmeid ulukipopulatsioonide kohta ning mida tähendab see jahipoliitika jaoks.

Saates räägitakse huntidest kui rahvusloomast, hundikarjade keerukast sotsiaalsest struktuurist, hübriididest koertega ning sellest, kuidas valed küttimisotsused võivad hoopis konflikte suurendada. Teadlased selgitavad, miks söödaplatsid ja andmevaesus soodustavad haigusi ning miks „rohkem küttimist“ ei pruugi olla lahendus.

Kas oleme valmis nihkuma emotsioonidest ja harjumustest teaduspõhise, ökosüsteemi tervikut arvestava otsustamise suunas? Saate teada, mis tegelikult metsades toimub – ja miks see meid kõiki puudutab.

Selles «Kukkuv õuna» saates viib saatejuht Marek Strandberg kuulaja maailma, kus nähtamatud, kuid ülivõimsad organismid kujundavad nii meditsiini tulevikku kui ka globaalset julgeolekut. Stuudios on Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi antimikroobsete ainete professor ja Tallinna Tehnikaülikooli targa linna tippkeskuse vanemteadur Tanel Tenson – teadlane, kelle igapäevatöö keskmes on bakterid ja nende võime inimese loodud ravimeid üle mängida.

Juttu tuleb antibiootikumiresistentsusest – nähtusest, kus kunagi imeravimina tundunud antibiootikumid kaotavad üha sagedamini oma toime. Miks on bakterid evolutsioonis nii kiired ja kohanemisvõimelised? Kuidas sünnib resistentsus ja miks on just gramnegatiivsed bakterid ravimite arendajatele eriti suur pähkel? Arutluse alla tulevad nii antibiootikumide kombinatsioonid, tehisaru roll uute ravimite otsingul kui ka küsimus, miks uute antibiootikumide turuletoomine on majanduslikult nii keeruline. Saate ka teada, milliste omapäraste võtetega bakterid ennast väliste ravimirünnakute vastu kaitsevad ja miks näiteks vähiraviski edukateks osutnud nanoosakesed ei suuda bakterirakkudesse antibiootikume sisse toimetada.

Saates liigutakse laborist haiglasse ja sealt edasi keskkonda – rannavetesse, reoveesse ja põllumajandusse –, näidates, kuidas resistentsed bakterid levivad ja miks see puudutab meid kõiki. Juttu tuleb ka alternatiivsetest raviviisidest, nagu faagiravi ja probiootikumid, ning sellest, millised lahendused võivad tulevikus aidata inimkonnal bakteritega sammu pidada.

Saade valmib koostöös Eesti Teadusagentuuriga.