Olukorrast ajakirjanduses
Episoodid
Vanamehed viinavabriku kõrvalt räägivad kevade esimeses saates sellest, millest eesti ajakirjandus ei räägi. Miks ei räägi, ei tea. Vanamehed ka ei tea. Moskvas toimunud veresaun ärgitab vanamehi mõtisklema, kas see võib kujuneda mingiks murdepunktiks, kus moskoviidid enam ei usu pimesi FSB levitatavat jama, või jätkub kahe erineva infomaailma vastandumine endisel moel.
Mida peab ajakirjanik tegema, kui poliitilise tapluse tallermaal jääb temast ühele poole peaprokurör, kellel Savisaare eeskujul kass põues, ja teisele poole minister, kellel kasupoja korter riigi raha eest üürile võetud? Kas ettevaatlikult vaikima, et meediat ei saaks poliitilises kempluses ära kasutada, või kuritarvitustest kirjutama, ehkki teda seepeale poliitilise kempluse mängukanniks nimetatakse? Kas ministri viib ametist peaprokuröri intriig, tublisti uuriv ajakirjandus või on tegu kõigest halva ajastusega? Kõike seda hakkavad vanamehed viinavabriku kõrval lahkama, kui koidik on lume viinud. Kui aega üle jääb, räägime ajakirjanike vaigistamisest, vaikivast ajastust ja värskest pressivabaduse määrusest ka.
Viinavabriku kõrval käib kõvem arutelu sedapuhku selle üle, kas reklaami ärakeelamine päästaks meid infarktist, rasvumisest ja joomarlusest. Vanamehed imetlevad lisaks sellele ka igasugu kõrgelt makstud inimhingede insenere, kes panevad karud tantsima ja ajakirjanikke neid karusid tantsule võtma. Sekka ka ennustusi, kuidas peaprokuröri kiusamise vastu kaitserajatisi ehitatakse.
Vanamehed räägivad sedapuhku valest, vabadusest ja valikuvabadusest. Räägime sellest, kuidas väljamõeldisi veebis usutavaks muudetakse. Arutame, miks ametnikele ei meeldi avaliku teabega võimestatud kodanikud: nad leiutavad üha uusi põhjusi, kuidas informatsiooni ära peita. Vaatame ka, mis on viga reklaamiseadusel ning kas seaduse uuendajad tõesti tahavad eesti rahvast surnuks joota või vaesusesse mängitada, nagu lõppenud nädalal meediast kuulda võis. Loomulikult ei puudu saatest ka populaarne hiigelrubriik „Sellest me täna rääkida ei jõudnudki“.
Vanamehed viinavabriku kõrvalt kutsusid sedapuhklu külla kollegid võistlevast meediakontsernist. Holger Roonemaa ja Martin Laine annavad nii vanameestele kui üldsusele aru, kuidas nad seda uurivat ajakirjandust ikka teevad. Kuidas saavutatakse võrgustik, selles üksteise usaldamine ja abistamine. Ja mis edasi saab.
Tahaks lennata või tahaks unnata? Eks siis tuleb koos Rein Langi ja Väino Koorbergiga lasta end lennutada Kuku-raadio lainesagedusel: vanamehed viinavabriku kõrvalt võtavad sedapuhku jutuks kodumaise lennunduse ja teised ärid, kus inimesi ja muud kraami suurtel kiirustel ja hulgakaupa liigutatakse. Räägime, kuidas meid üha rohkem sõjaärevuse lainele häälestatakse ning kes ja kuidas meile udu silmade ette ning ärevuse liiva laugudele puistavad. Vaatame, millisest blufist peab kriitiliselt mõtlev kodanik end uudiseid tarbides läbi närima, ning küsime, kas tal jätkub selleks ikka teravaid hambaid ja kainet mõistust. Sekka lisame ka riikliku tähtsusega informatsiooni laskesuusatamise ja „Eesti Laulu“ teemal.
Vanamehed viinavabariku kõrvalt mõtisklevad seekord valeinfo ja igasugu inforelvade leviku üle ja kuidas siis ennast nende eest ikka kaitsta - reguleerimise, keelamise või terve mõistusega. Veel tuleb jutuks Postimehe aruanne lugejale ja see, kuidas kiirreageerijad Delfis vabu ametikohti täidavad. Tucker Carsoni ja trussikutes soomlase ajakirjanduslikku võidukäiku Eestis vanamehed uurima ei hakka. Rein Langi ja Väino Koorbergi saade "Olukorrast ajakirjanduses" algab, nagu ikka, kohe peale kella üheseid uudiseid.
Vanamehed Rein Lang ja Väino Koorberg vaatavad viinavabriku kõrvalt kiikriga, kas maakera on ümmargune ehk kas ajakirjandus jääb omaenda maailmavaate vangi või suudab märgata ka seda, mis jääb silmapiiri taha. Räägime ajakirjanduse tulevikust ja minevikust, sõnavabadusest ja reklaamist, sekka muhedusi ning avalikõiguslik-sisuturunduslikke tähelepanekuid.
Vanamehed viinavabriku kõrvalt räägivad oma saates "Olukorrast ajakirjanduses" sedapuhku läbivalt läbipaistvusest. Kui Kuku stuudio paistab läbi, mis kole, siis kõrval olev viinavabrik mitte eriti. Hoopis huvitav olukord on aga ametiühinguga, kelle streigifondi saab panustada ananüümselt kas või Vladimir Putin. Kas see tõesti meeldib ajakirjandusele? Erakondade nimekiri olgu avalik, aga mitte Postimehe trükiarv. Milline saab olema ajakirjanduse suhe kultuuripealinna? Õnneks ei jää ilmselt aega vaidlusele, kas peaminister peab peole minema. Saade algab, nagu ikka, kohe peale kella üheseid uudiseid.
Vanamehed viinavabriku kõrvalt püüavad sedapuhku lahata suuri dilemmasid, millele kestlikult kahanevatest paberlehtedest selget vastust ei leia: kas valmistuda sõjaks või lebada rahus? Kas osta pidulik pikk kleit või püsida kodus? Kas panna munakoored olmeprügisse või komposti? Ja mida sellest kõigest arvavad Liis Lemsalu, Pealtnägija ja rahvusringhäälingu turundusosakond?