Olukorrast ajakirjanduses

Vanamehed vaatavad viinavabriku tossavaid torusid ning vinguvad kõige üle, mis nende arvates ajakirjanduses valesti või viltu. Et mis on olulisem, rahu või rahulolu, vabadus või vagadus? Juttu tuleb nii rahvusringhäälingu rahast kui Epsteini failidest. Sinna vahele aga plaanime rääkida strateegilisest kommunikatsioonist hirmude ja armude keeles. Püüame arutleda, millal sunnib rahutus tegutsema, millal rahu uinutab ja millal hirm halvab. Ja kuidas seda kõike parajal määral timmida, et ühiskond liigestest lahti ei läheks.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt on joobes tehisarust. Kas nimetada teda TA-ks või TI-ks. Või tuleb appi kutsuda keeleinstituut, kellest saates ka juttu tuleb. Kui tehisaru loodud jampsi nimetame plönniks, siis kuidas nimetada inimese loodud udujuttu, mis ajakirjanduses lendu tõuseb - kas ilusas keeles käojaaniks või hoopis noortepäraselt plämaks. Ja millist pläma me eelmisel nädalal leidsime.

Vanamehed imestavad ka selle üle, kuidas vana vene imperialistlik teooria elab mitte ainult USA administratsioonis vaid ka ERR-s. Ja kuidas hirmutamine ja rahustamine meie kommunikatsioonimaailmas töötavad.

Vanamehed on viimasel nädalal pidanud viinavabriku kõrval ühe silmaga jälgima Gröönimaa vallutusplaanide sepistamist ning teise silmaga dokumenteerima netikasiinode maksustajate kommunikatsioonikatastroofi. Tahame täna rääkida, miks Reutersi instituudi ennustused ajakirjanduse tulevikust sedapuhku pisut depressiivsed tunduvad, ning ise arutleme, kas säärase kommunismi ehitamine, kus kunst ja kultuur kuuluvad rahvale- ei, siiski suurtele platvormidele, võiks kellelegi ka meele järgi olla. Sekka muid meediauudiseid meilt ja mujalt.

Vanamehed laenasid sedapuhku viinavabrikust kristallkümmeli ja kukuvad sellega ennustama alanud aastat. Mis saab raadiost ja mis telest? Kas pabermeedia jääb ja kui jääb, siis kes selle laiali kannab? Ja kas helendaval ekraanil üldse saab olema midagi, millel on midagi ühist tõega?

Eesti Päevalehest saab tänasega ajalugu, kuid ega siis sellega ei lõpe veel ajakirjanduse püha üritus: vanamehed on viinavabriku kõrvale stuudiosse lohistanud kristallkuuli, et kõigile oma kuulajatele head uut aastat soovida ning koos saatekülalisega ennustada, mis ajakirjandusest algaval aastal ja eelseisval raskel ajal edasi saab.

Kas ajakirjanduse usalduse kaotus on ajakirjanike või omanike süü? Kuidas panna noored uudiseid tarbima ja uudiste eest maksma? Kas Google’i ja Meta mõjuvõimu vastu annab võidurelvastuda? Ja milline muutus võib lähimate aastate jooksul ajakirjandust kõige rohkem raputada?

Kõigest sellest räägivad Rein Lang, Mari-Liis Rüütsalu ja Väino Koorberg saates “Olukorrast ajakirjanduses”, mis läheb Kuku raadios eetrisse esmaspäeval kell 13, kohe pärast uudiseid.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt piinavad oma kuulajaid sedapuhku kaks tundi, sest muidu ei jõua nad oma jutujoruga kusagile. Loomulikult tulevad jutuks nende endi ennustused 2025. aastaks – mis täitus ja mis mitte. Ja peale selle tahavad vanamehed rääkida väärtuspõhisest ajakirjandusest ja väärtuspõhisest poliitikast – on see üldse võimalik. Kahetunnisesse saatesse mahub sedapuhku tervelt neli muusikateost – kõik rubriigist "Oh lenda nüüd, oh muusikaline mõte!" Rein Langi ja Väino Koorbergi auorisaade "Olukorrast ajakirjanduses" on eetris nagu ikka kohe pärast kella üheseid uudiseid.

Vanamehed on pühade eel hardas meeleolus ning seepärast arutlevad ajakirjanduse rolli üle ühiskonnas ning küsivad: kelle asi peaks olema ajakirjanduse kvaliteedi üle nuriseda ning kas ajakirjandusväljaanded ja ajakirjanikud peaksid oma töö arvustamisest solvuma või õppust võtma. Arutleme, millal saab vabadusi – teiste seas ka sõnavabadust - piisavalt ning kas iga ajakirjaniku suunas heidetud kriitiline märkus tähendab automaatselt soovi autorit ja ajakirjandusväljaannet vaigistada.

Ei saa mööda rahvusringhäälingust, kõnelgu ta siis eesti või leedu või inglite keeles. Tahame rääkida pornokuninga piinadest fotoalbumit lehitsedes, rahupreemiatest ning sellest, mis ajakirjanikel kajastustes kahe silma vahele jäi.

Rein Lang ja Väino Koorberg sisenevad Kuku raadio stuudiosse esmaspäeval kell 13, kohe pärast uudiseid, mil eetrisse läheb autorisaade “Olukorrast ajakirjanduses”.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt võtavad sedapuhku jutuks kultuurisõja ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses. Muidugi ei saa nad sealjuures mööda minna ka nende poolt palavalt armastatud Rahvusringhäälingust. Vanameestele meeldis väga kolleegide poolt kasutusele võetud uudissõna "PLÖNN", millega nad edaspidi defineerivad tehisintellekti või vene trollimasina poolt välja mõeldud kuulujuttu, mida meediakanal on edastanud tõe pähe. Ühest sellisest plönnist tuleb ka saates juttu. Veel kavatsevad vanamehed pikemalt arutleda ameerika diilide üle, mis järjest rohkem näitavad poliitika ja ajakirjanduse seoseid. Kui aega jääb, siis ka Nobeli preemia mainest ja tähendusest. Rein Langi ja Väino Koorbergi autorisaade "Olukorrast ajakirjanduses" algab, nagu ikka, kohe pärast kella üheseid uudiseid.

Kas elu ilma sotsiaalmeediata on võimalik ja kas sellel on üldse enam mõtet? Vanamehed arutavad, kas vanusepiirang sotsiaalmeedias aitab noortel võidelda keskendumisraskuste, õpihäirete ja netis varitsevate koletistega või peaks andma hoopis sõnumi suurplatvormidele, et nad on meie tähelepanu rahaks vahetamisega liiale läinud. Plaanime rääkida sellest, mis möödunud nädalal keelel ja lehtedes: riigikaitsest ja väärtuste konfliktist, kultuurisõdadest ja ringhäälingu vabadusest, maksupoliitikast ja vulgaarturundusest. Mis sellest kõigest jõuab kuulajani, selgub alles saate käigus. Rein Lang ja Väino Koorberg sisenevad Kuku Raadio stuudiosse esmaspäeval kell 13, kohe pärast uudiseid, mil eetrisse läheb autorisaade “Olukorrast ajakirjanduses”.