Tähenduse teejuhid

Vahetu tõuke selleks saateks andis mulle Ivan Kramskoi 1872. aastast pärinev maal „Kristus kõrbes“. Mõnede Kramskoi kaasaegsete arvates kujutas kunstnik sellel tööl täielikku ateisti ja nihilistlikku revolutsionääri. Ivan Kramskoi oli peredvižnikute kunstirühmituse üks asutajaid ja ideelisi juhte. Oleme oma saatesarjas varemgi rääkinud sellest, et suurte ühiskondlik-poliitiliste kataklüsmide ended ilmnevad luules, maalikunstis ja muusikas. Ka seekord pakkus mulle muuhulgas huvi küsimus, kas ja mil määral ennustasid peredvižnikud ette Vene revolutsiooni või aitasid sellele kaasa.

Toomas Paul ja Tarmo Soomere. Saade oli esimest korda eetris 2019. aasta 23. juunil

„Ma arvan, et Maddox pidas mind reeturiks,“ ütles meile antud intervjuus Briti bioloog Rupert Sheldrake, kelle 1981. aastal ilmunud esikraamatu „A New Science of Life“ teine Briti bioloog, Nature’ peatoimetaja sir John Maddox tuleriidale tahtis saata. „Kui ta retsenseeris üht mu järgmist raamatut, võrdles ta mind katoliku kirikut ründava renegaadist jesuiidiga. Ta kasutas üldse ohtralt kiriklikke metafoore,“ jätkas Sheldrake meie intervjuus. Kui ma 2018. aasta kevadel 37 aasta vanusele teadusuudisele komistasin, mõistsin, et nüüd on puur mitukümmend meetrit edasi liikunud. Aastapäevad hiljem võtsin Rupert Sheldrake’i jutuks teoloog Toomas Pauli ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega. Maddoxi soositud kiriklikele metafooridele truuks jäädes panin vestlusele pealkirjaks „Kaasaegne ketser“.

"Õhtumaa allakäigu" autori Oswald Spengleri sõnul hingestab iga kultuuri poeetiliselt vahendatud algilmutus – die Ursymbole –, mille vägi aja jooksul paratamatult maha käib. Kultuuri lõppu tähistab Spengleri järgi kantseleiliku proosa laviin. "Kui tema ajajärgu inimene meid praegu vaataks, näeks ta väikeste kabinetitekstide vorpijate armaadat, kes on loonud suure teadusliku diskursuse, mille tõeväärtus peitub nendessamades artiklikestes," kirjeldas praegust langusaega meeldejäävalt Ivar Tröner. Meie allakäik on Spengleri sõnul aga just faustiline, sest "Faust tahab kõike teada, kõike avardada, minna üle piiride, ta januneb lõpmatuse järele," selgitas Spengleri arusaama lääne kultuuri Ursymbole’ist Mihkel Kunnus

„Rooma kultuur on seega olemuslik üleminek, ülepääs või ehk koguni akvedukt – veel üks Rooma kohaloleku käegakatsutav märk maastikul. Akveduktil on kujundina maantee ees muide see eelis, et ta kätkeb endas tasemevahe vajalikkust. Sellal kui maantee on seda parem, mida ühetasasem, pole akvedukt ilma languseta mõeldav. Täpselt samamoodi on rooma kultuuril oma läte ja oma suue, oma ülem- ja alamjooks,“ kirjutab prantsuse ajaloolane Rémy Brague raamatus „Euroopa, rooma tee“, mis ilmus 2018. aasta kevadel EBS-i raamatusarjas. Aasta hiljem kutsusin ma stuudiosse Brague’i ideede üle arutlema Jaan Tammsalu ja Tõnu Õnnepalu. Keskustelu käigus jõudsime akvedukti kujundini.

Kordame saadet, mis oli Kuku eetris 2020. aasta 25. oktoobril. Vestlusringis osalesid Henri Laupmaa ja Toomas Trapido.

Selle vestluse lähtepunktiks on USA filosoofi Charles Eisensteini essee "Kroonimine". Mina kuulsin Charles Eisensteinist esimest korda 2020. aasta 11. aprillil, kui meediaplatvormi Rebel Wisdom eestvedaja David Fuller avaldas video „Kontrolli epideemia“, kus tuli jutuks Eisensteini äsja ilmunud artikkel. „Kroonimine“. Tänaseks on ilmunud samanimeline esseekogumik „The Coronation: Essays from the Covid Moment“. Raamat on pühendatud meie laste lastele (to the children of our children). „Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut, nad kõik kujutavad endast vaid varasemate trendide võimendatud vorme,“ ütles Eisenstein intervjuus Fulleriga. See lühike lause andis mulle koroonakaoses esialgse hädavajaliku jalgealuse.

Tänases saates räägime Peeter Espaki ja Siiri Sisaskiga sumeritest ja nende saladustest.

Tähenduse teejuhtide juubelisaate liikumalükkav teema oli paus muusikas, filmis ja elus üldse. Pealkirjas osundatud aineseni jõudsime jutuajamise lõpupoole. "Vaikus on mitmete religioonide lähtekoht," arutles filmikriitik Karlo Funk (99. minut), "et jõuda sügavama kogemuseni – ükskõik, kuidas me seda siis ka ei nimetaks. See on koht, kuhu loomingulised inimesed tahavad kasvõi korraks tagasi jõuda. Vaikusele saab vastandada väga mitmesuguseid helimaailmu. Wittgenstein pidas vaikuse vastandiks näiteks masinamüra. See oli see, mille eest ta tahtis igal juhul minema pääseda. Samuti on kõik mägierakud ja pühakud tõmbunud ühel hetkel eemale, et jõuda millegi muuni."

"Eelmine kord me rääkisime ka põgusalt Pythagorasest ja ülemhelidest ning muusikalise heli ja müra erinevusest. " sekundeeris Karlole helilooja Ardo Ran Varres, "Müras on puhtfüüsikaliselt esindatud erinevad sagedusalad ja -ribad. Muusikalises helis on seevastu väga selge korrapära. Pythagoras näitas, et seal valitsevad ilusad sümmeetriad ja suhtarvud. See arusaam moodustabki lääne kunstmuusika vundamendi. Mina olen sealt omakorda tuletanud sellise tunnetuse, et kui ei mingis filmis – olgu see näiteks tunnine dokfilm – ei mängita mitte ühtegi muusikalist heli, siis selles filmis puudub igasugune vertikaalne mõõde."

Viimasel pooltunnil palusin ma oma vestluskaaslatel soovitada jõuluajaks filme, kus vertikaalne mõõde on silmapaistvalt esindatud. Kirja said sellised linateosed: Andrei Tarkovski "Andrei Rubljov", Pier Paolo Pasolini "Matteuse evangeelium", Wim Wendersi "Taevas Berliini kohal", Bruno Dumonti "Jeanne d'Arc", Asghar Farhadi "Lahutus", Jessica Hausneri "Lourdes", Paweł Pawlikowski "Ida" jt.

Head uudistamist!

“Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes". "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi. Nendel teemadel me Tähenduse teejuhtide 249. vestlusringis rääkisimegi.