Tähenduse teejuhid

Saatekülalised Jaan Kivistik ja Piret Kuusk. Saatejuht on Hardo Pajula. Selle saate lähtekohaks oli E. A. Burtti 1924. aastal ilmunud raamat "Moodsa teaduse metafüüsilised alused" [1]. Nagu ikka osutus ka see teos pigem hüppelauaks vestlusesse, mille kõige meeldejäävamad kohad on minu jaoks seotud nüüdisaegse filosoofia rajaja René Descartes'iga. Burttini jõudsin ma Rupert Sheldrake'i "Dogmadeta teaduse" vahendusel. Viimati nimetatud raamatule oli pühendatud "Tähenduse teejuhtide" 55. vestlusring [2] "Kaasaegne ketser", kus mu stuudiokülalisteks olid Toomas Paul ja Tarmo Soomere. Burtt kirjutab kohe alguses: "Teemaderingi, millega see raamat tegeleb, tutvustan ma piisava põhjalikkusega esimeses peatükis. Olgu siinkohal vaid lisatud, et ma pöörasin oma tähelepanu nendele põhjapanevatele probleemidele pärast seda, kui ma olin võtnud endale vastutuse lugeda Columbia ülikoolis edasijõudnutele kursust Briti filosoofia ajaloost. Kui ma olin mõnda aega klassikaliste inglise mõtlejatega intensiivselt tegelenud, jõudsin ma järeldusele, et keegi ei saa nende teoste alusmotiividest aru enne, kui ta on igakülgselt tundma õppinud selle mõtleja filosoofiat, kelle mõjuvõimu uusajale võib võrrelda üksnes Aristotelese omaga hiliskeskajal – ma räägin siin Sir Isaac Newtonist." Ma uurisingi kõigepealt Piretilt, kas ta nõustub Burtti hinnanguga Newtonile. "Jah, kindlasti," vastas ta (21. minut), "Aristotelese mõju kestis umbes 4. sajandist eKr kuni 16. sajandini pKr –peaaegu 2000 aastat oli Aristoteles see, kelle füüsikaloenguid loeti ja kasutati, nii palju, kui neid tollal üldse oli vaja kasutada. Aristotelese füüsika käsitles niisuguseid teemasid, mis nende 2000 aasta jooksul ei olnud mõtlemise keskpunktis – need olid aeg, ruum ja liikumine. Mõteteringis, millega eelmainitud 2000 aasta jooksul tegeleti, ei olnud need teemad eriti olulised. Tollal mõeldi pigem sellest, mismoodi maailm suhestub Jumalaga. Kuivõrd Jumal ei näidanud aga aja, ruumi ja liikumise vastu suuremat huvi, siis puudus see huvi ka inimestel. See oli üks põhjus, miks Aristotelese füüsika nii kaua vastu pidas. Mis puutub Newtonisse, siis tema teemad on täpselt samad, mis Aristotelese füüsikas – aeg, ruum ja liikumine –, nüüd hakati neid aga juba katseliselt ja vaatluslikult kasutama... Tulid kahurikuulid, mille liikumist sõjamehed väga tahtsid ette arvutada. Newtoni füüsika muutus praktiliselt kasutatavaks ja kuna see oli oma praktilistel kasutusaladel väga edukas, siis loomulikult seda loeti, tudeeriti, täiendati ja kontrolliti. Kõik see kestis kuni eelmise sajandini. Pärast seda on aga füüsika palju muutunud, mistõttu öelda, et tänapäeva füüsika põhineb endistviisi Newtonil, on anakronism. Tänapäeval kasutavad Newtoni füüsika kategooriaid pigem argimõtlemine ja argiteadvus. Sel lihtsal põhjusel, et Newtoni füüsika meie tavamaailma ju kirjeldabki." "Minu meelest on see väga täpne," võttis siinkohal (25. minut) üle sõnajärje Jaan, "aga selles mõttes täpne, et nii nagu Aristoteles ei teinud keskaega, ei teinud ka Newton uusaega... Asjad, mis teevad uusajast teadusrevolutsiooni ajastu olid selleks ajaks juba tehtud. Peasüüdlased olid Galilei ja Descartes. Selleks ajaks, kui Newton sündis, oli Descartes oma unenäod juba näinud. Newton sündis mingis mõttes juba valmis keskkonda, aga sinna sobis ta sama hästi, nagu sobis Thomase kohandatud Aristoteles 13. sajandi kristlikusse maailmapilti." Descartesi'i unenägudest rääkisime Pireti ja Roomet Jakapiga pikemalt "Tähenduse teejuhtide" 61. vestlusrigis "Globaalne kahtleja" [3]. Kui ma vestluse teise pooltunni algusel viisin jutu epistemoloogiale, jõudsime ringiga jälle Descartes'i juurde tagasi. "Uue teaduse alguses seisab Descartes oma maksiimiga "Cogito ergo sum"", selgitas Jaan (36. minut), "vahetu, antu on ainult mõistus ja ei mitte midagi muud, kõik muu on selle lähteolukorra suhtes teisejärguline. Niimoodi osutub uusaegne teadus Descartes'i nõelaotsast paisuvaks mulliks või mõtteloominguks." Meie tänase epistemoloogilise kriisi taustal on eriti oluline, Descartes kerkib esile laias laastus samasuguses olukorras. "Usuline kriis muidugi oli," rääkis Piret (59. minut), "kirik oli lagunenud, vaateid oli palju, kõiki ketsereid polnud enam võimalik tuleriidale saata." Briti ajaloolane Niall Ferguson väidab, et personaalarvuti ja internet on muutnud avalikku sfääri sama murranguliselt kui Gutenbergi leiutis reformatsiooni eelõhtul. "Enamik meist alahindab seda muutust, eriti need, kes ammutavad informatsiooni vanadest allikatest, eriti paberile trükitud ajalehtedest" [4]. Sellega olen ma väga nõus.

Head kuulamist!

Hardo

[1] https://www.amazon.com/Metaphysical-Foundations-Modern-Science-ebook/dp/B00A73FD20/ref=sr_1_3?dchild=1&keywords=E.+A.+Burtt&qid=1595400709&sr=8-3 [2] https://www.youtube.com/watch?v=N8WBeR7hu94&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=38 [3] https://www.youtube.com/watch?v=xBBTcDxK0PE&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=6 [4] https://www.youtube.com/watch?v=yLiPPtxKRAA&t=196s