Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku lisada Eestile eraldi 546 miljonit eurot, et tasandada aastakümneid kestnud ebavõrdsust, kus Eesti põllumeeste toetustase on olnud Euroopa Liidu keskmisest madalam. Probleem seisneb aga selles, et uue eelarveloogika järgi ei ole riigil enam kohustust seda raha suunata just põllumajandusse. Viira sõnul tekitab see sektori jaoks tõsist ebakindlust, eriti olukorras, kus põllumajandus on juba mitu aastat järjest kahjumis olnud.

„Riikidele on antud rohkem paindlikkust, aga see tähendab ka seda, et puudub garantii, et see lisaraha jõuab põllumajandusse. See ongi meie peamine mure,“ ütles Viira.

Tema hinnangul on Eesti põllumajanduse konkurentsivõime nõrgenenud kumulatiivselt: kolm kehva saagiaastat teraviljakasvatuses, kõrged sisendhinnad ja sigade Aafrika katk on viinud selleni, et mitmed tootjad on sunnitud oma varasid müüma ning pankrotid on lähiajal tõenäolised.

Kaubanduslepped ja bürokraatia süvendavad survet

Lisapingeid tekitavad nii Euroopa Liidu kaubandusläbirääkimised Lõuna-Ameerika Mercosuri riikidega kui ka jätkuvalt keerukas regulatiivne keskkond. Viira rõhutas, et Euroopa tootjad peavad täitma väga rangeid keskkonna- ja loomakaitsenõudeid, samas kui imporditav toit ei allu samaväärsele kontrollile tootmiskohas. See seab Euroopa ja ka Eesti põllumehed ebavõrdsesse olukorda.

„Me kontrollime Euroopas tootmist väga pingsalt, aga impordi puhul kontrollime peamiselt lõpptoodet. See ei ole päris sama tase,“ märkis Viira.

Kuigi Eesti on digiriigina suutnud osa halduskoormust leevendada, pidurdavad investeeringuid endiselt pikad planeerimis- ja loamenetlused, eriti loomakasvatuses. Samas näeb Viira Eestil selgeid tugevaid külgi: konkurentsivõimeline piima- ja teraviljatootmine, rapsiõli eksport ning hinnatud veiste geneetika, mida müüakse edukalt välisturgudele.