Anton seob skeptilisuse ühe keskse allikaga valeinfo pika ajalooga. Ta kirjeldab, kuidas fossiilkütuste sektor – ja tema sõnul ka mitmed teised suured, lühiajalisest kasust sõltuvad tööstusharud – on aastakümneid töötanud selle nimel, et kliimateadust summutada ja uusi tehnoloogiaid pidurdada. Selles pildis ei ole küsimus ainult “arvamustes”, vaid jõuvahekordades: vanadel ja ressurssiderohketel tööstustel on rohkem võimalusi lobitööks, samal ajal kui uued lahendused tulevad turule väiksema rahakotiga. Tema hinnangul teeb see tavainimese jaoks tõe eristamise keeruliseks ning psühholoogiliselt on lihtne uskuda sõnumit, et kõik võib jätkuda samamoodi.

Eesti vaates toob Anton mängu ressursimahuka majandusmudeli: me oleme Euroopas tipus selle poolest, kui palju loodusressurssi kulub ühe euro teenimiseks. Ta kirjeldab mustrit, kus keskkonnakahju jääb siia, aga tulu ja lisandväärtus ei kasva samas tempos – olgu selleks põlevkiviõli eksport, turba väga suur väljavedu või puidu kiire põletamine. Samas lükkab ta ümber idee, et keskkonnasäästlik elu on paratamatult kallis: suur osa mõjust tuleb tarbimise vähendamisest ja asjade pikemast kasutusest, mis inimese rahakotile võib olla hoopis soodsam. „Tegelikult keskkonnasäästlik eluviis väga kallis ei ole,“ ütleb Anton, suunates fookuse mitte niivõrd individuaalsetele valikutele, vaid majanduse ümberkorraldamise dilemmadele ning sellele, kuidas kokkuleppeid teha üle maailma.