Kokkulepe on saanud kriitikat peamiselt Euroopa Liidu justkui nõrga positsiooni suunas, mille kaudu USA väidetavalt oma huvid peale surus, aga Paemurd rõhutas, et tulemus oli ikkagi realistlik. Alternatiiv oleks olnud täiemõõduline kaubandussõda, milles Euroopa oleks kaotanud rohkem. Näiteks autotööstus pääses 25% tariifide asemel 15% määraga, mida Saksamaa poliitiline juhtkond on juba tunnustavalt esile tõstnud. Samuti säilitati nulltariifid lennundussektoris ja teatud ravimite puhul.

Kõnekas on Euroopa Liidu lubadus hakata ostma Ameerika Ühendriikidelt energiat 750 miljardi dollari väärtuses – seejuures eeskätt fossiilkütuseid ja tuumakütust. See samm on osa püüdlusest vabaneda sõltuvusest Vene energiast, selgitas Paemurd: „Meil on niikuinii vaja alternatiive ja Ameerika on alati olnud usaldusväärne partner.“ Samas tunnistas ta, et see komponent on kokkuleppe kõige suurem sisuline ja poliitiline kohustus, mille rakendatavus võib osutuda keeruliseks.