Energia sõltumatuse saavutamiseks tuleb Euroopal arendada nii taastuvenergiat kui salvestusvõimsusi. Vesinik ja biometaan on paljulubavad, ent kallid ja mahupiirangutega. Vesinik on sisuliselt vedel aku, kuid selle tootmine taastuvallikatest ja edasine kasutamine on endiselt kallis. Tuuleenergia potentsiaal on suur, kuid arendust pidurdavad kohalik vastuseis ja menetlusprotsesside aeglus. Goldstein rõhutab, et kohalikud kogukonnad peavad arendustest kasu saama – muidu jäävad kaambitsioonikad projektid paberile.

Tulevikku vaadates ei piisa ainult detsentraliseeritud ehk hajatootmisest, kuigi see annab tarbijale kindlustunde ja võimaldab oma tarbimist ise katta. Vaja on ka suuri juhitavaid võimsusi, mida turupõhiselt pole võimalik rajada ilma riikliku rollita. See ei tähenda ilmtingimata otseseid toetusi, vaid ka laenugarantiide, regulatiivseid muudatusi ja süsteemseid investeeringuid. Goldstein rõhutab, et „kõige väärtuslikum kilovatt-tund on säästetud kilovatt-tund“, viidates sellele, et energiatõhusus peab olema keskmes.