Loorents tõi esile, et kaitsekoostöö Euroopas on viimastel aastatel paranenud, eelkõige tänu väiksematele initsiatiividele, nagu Saksamaa juhitud õhukaitsevõrgustik European Sky Shield. Samuti on arenenud Euroopa kaitsetööstuse rahastamise programmid, kuigi nende hulgus ja kattuvus võib liikmesriikide jaoks segadust tekitada. „Mida teadlikumad on riigid olemasolevatest võimalustest, seda paremini saab rahastus muutuda reaalseteks võimekusteks,“ rõhutas Loorents.

Samas on probleemid sügavad: platvormide killustatus, sõltuvus välismaistest tarnijatest ja kvalifitseeritud tööjõu puudus loovad märkimisväärseid riske. Ukraina sõjast on õppetunniks see, et kõrgtehnoloogiline, ent raske parandada olev relvastus ei pruugi olla jätkusuutlik. „Euroopa panustab kvaliteedile, aga me ei tohi alahinnata vajadust massilisema, kiiresti toodetava varustuse järele,“ ütles Loorents. Samuti rõhutas ta, et tuumaheidutusest räägitakse liiga vähe, ehkki see on siiani Euroopa julgeoleku selgroog.

Küsimusele, kas Euroopa saaks ilma NATOta hakkama, vastas Loorents mõõdukalt optimistlikult: „Ma olen veendunud, et Euroopa suudab, aga küsimus on, kui palju meil on aega selleks valmistuda. NATO ei kao kuhugi, aga meie ülesanne on olla võimekam partner, mitte passiivne ootaja.“