Lang kordas eelmises saates öeldut, et Eesti ajakirjandus on loonud Eesti ühiskonnale müütilise kujundi Eesti presidendist, kes on hästi suur ülemus, kelle käes on pastapliiats või sulepea ning kes on õigustatud alla kirjutama kõikvõimalikele paberitele, mis muudavad meie igapäevast elu. «Kahetsusväärselt on tegemist müüdiga, mis ei vasta tõele,» märkis ta.

Lang selgitas, et Eesti presidendi poliitiline võim on põhiseaduse järgi kitsuke. President võib vaid Riigikogule tagasi saata seaduseelnõusid, kui ta leiab, et need on sobimatud Eesti põhiseaduslikule korrale.

Koorbergi hinnangul nähti erakonda võimekust presidenti Riigikogus ära valida kui indikaatorit, kui töövõimeline on parlament. Lang leidis, et parlament ja erakonnad käitusid täpselt nii, nagu põhiseadus ette näeb. Koorberg ütles vastu, et talle tundus küll, et vahepeal oli nii erakondlikes avaldustes kui ka ühiskonnas mulje, et kui president jääb Riigikogus valimata, siis on maailma lõpp käes ja sisuliselt kõik erakonnad näoga poris.

«Ega ta nüüd nii tühine ka ei ole. Sellepärast et kui presidendil pole üldse mingit tähendust, mingit võimu ja sümboliväärtust, sellisel juhul ma ei saa aru, et miks needsamad erakonnad ja needsamad poliitikud on alati nii kiledalt kiunatanud, kui president on riideid vahetanud ja mingisuguse pusa selga tõmmanud või midagi öelnud,» kirjeldas ta.

Mis on ootused presidendile?

Langi hinnangul oli väljaandeid ja ajakirjanikke, kes lootsid parlamendi läbikukkumist, sest siis oleks veel kaks nädalat saanud valimistest kirjutada ja rääkida. Koorberg täiendas, et sellele tegid panuseid ka mitu opositsioonierakonda.

Samas polnud ta nõus arvamusega, et president ei peaks sekkuma poliitikasse. «Ma olen lihtne mees, mõtlen lihtsates kujundites. Olen alati mõelnud, et Eesti on nagu takjas karu tagumikus Venemaa kõrval, et olemine liiga mugavaks ei läheks. Täpselt samamoodi peaks president olema parlamentarismil kergeks takjaks tagumikus, et olemine liiga mugavaks ei läheks, diilid liiga lihtsalt ei tuleks, et me ei muutuks korporatiivseks diiliühiskonnaks. Minu meelest siiani on presidendid olnud ebamugavad,» selgitas ta oma seisukohta.

Langi meelest on küsimus selles, millist presidenti Eesti ühiskond ootab. President Lennart Meri naeruvääristas 24. veebruari aastapäevadel poisikeselikke valitsusliikmeid. President Toomas Hendrik Ilves oli väga aktiivne välismaal Eesti kuvandi loomisega, aga sisepoliitikasse ei sekkunud.

Koorberg tõi välja, et suhtumine presidendi isikusse muutub peale tema ametiaega. Näiteks Meri tundus ametiajal mõnikord kiuslik ja riiakas, aga tagasi vaadatakse tema ajale peaaegu nagu heale Pätsu ajale.

Lang ütles vastu, et Merist sai president 1992. aastal. «Täna, 30 aastat hiljem peaks meie ootused ja meie tahtmised presidendile olema hoopis teistsugused. Eesti ühiskond peaks olema palju enesekindlam, tajuma seda vabadust isikliku vabadusena ning ka kohustusena vabadust kaitsta ning mitte lootma ühele isikule, kes peaks tekkima ja ütlema ülevalt kantslist nagu omal ajal kirikuõpetaja kihelkonnakirikus, mida võib ja mida ei või,» kirjeldas ta.

Kas peaminister on jäänud presidendi varju?

Ajakirjanduse vaatepunktist on tema hinnangul oluline, et müütiliste tegelaste loomine võib hakata kätte maksma. Langi jaoks oleks toredam, kui väärtustel põhinevaid sõnavõtte ja nägemust esitaksid peaministrikandidaadid.

Koorberg ei olnud nõus Langi väitega, et see on just ajakirjandus, mis on presidendi isiku ümber ootusi loonud. Ta põhjendas, et ajakirjandus ei tööta vaakumis ning ootused presidendile tulevad tavainimestelt. Lang täpsustas, et selles on Koorbergil õigus. Samas ei ole presidedi mütologiseerimine tema hinnangul samas kategoorias kui müüt laulupeost, sest see loob katteta ootusi, mida hakatakse küüniliselt ära kasutama.

Koorberg mõtiskles, millal tuleb ajakirjandusel kibestumise hetk, kui hakatakse vaatlema kaugemale sellest, kes on noorpõlves mingit pilli mänginud ja milliseid riideid kannab tema naine. Lang leidis, et Koorberg möönab, et ajakirjandusel on kõrgendatud ootused presidendi isikule: et oleks, millest kirjutada ja rääkida. Kui president ootusi ei täida, siis ajakirjandus pahandab ja solvub.

Koorberg täpsustas, et ajakirjandusel on ootused presidendi programmile. Tema meelest teeb ajakirjandus vahet presidendil kui institutsioonil ja presidendil kui isikul. Lang ütles vastu, et ajakirjandus peaks oma kajastuse teraviku suunama ikka nende inimeste peale, kes on valitud võimu teostama. Need on eelkõige valitsuse liikmed.

Koorberg märkis, et üks ei välista teist, sest ajakirjanduse ülesanne on eelkõige kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist. Lang jäi siiski kahtlevale seisukohale, kas ajakirjandus on peaministrite vaateid, seisukohti ja võimu teostamist piisavalt kajastanud. Samal ajal presidentide lauseid on jälgitud väga tähelepanelikult.

Koorberg leidis, et ajakirjandus pole ehk jälgitud iga viimast kui parlamendiliiget, aga ta ei saa öelda, et peaminister oleks presidendi varju jäänud. «Meil pole nii värvituid peaministreid olnud, et nad võiksid varju jääda,» sõnas ta.

Veel rääkisid Lang ja Koorberg Delfis ilmunud Estonia vraki fotodest ja nende autorlusest ning koroonapiirangutest, mille puhul nende hinnangul pole enam aru saada, mida võib teha, mida ei või. Koorberg tõi esile, et presidendivalimiste ajal jäid varju Meelis Oidsalu lahkumine kaitseministeeriumi asekantsleri kohalt ja tema karmid sõnad avaliku teenistuse kohta ning riigikontrolli kriitika riigieelarve teemal.